Struktureeritud kunstitegevuse näiteid
ŠABLOONID
Tühi paberileht võib igaühele meist heidutav tunduda, kuid keskmise või hilise dementsuse staadiumis isik võib lisaks mitte mõista, mida tal paberilehega teha tuleb. Tühja paberilehe asemel võib pakkuda paberi, millele on juba joonistatud teatud kujuga raam, kontuur või osaline pilt. See võib olla suureks abiks orienteerumisel ning annab struktuuri ja suuna kunstitöö alustamiseks.
Mandalad
Ringi ehk mandala joonistamine on viis kaootilist maailma organiseerida ja selles korda luua. See eraldab sisemise välisest ja siinse sealsest. Mandala on sanskritikeelne sõna, mis tähendab „püha keskus“. Tänapäeva psühholoogid ja kunstiterapeudid alates Carl Jungist (kes uskus, et see on teadvustamata mina kehastus) kasutavad mandalat keskendumise vahendina, mis aitab psühholoogiliselt lõõgastuda ja vaimsesse maailma süveneda. Kaudselt tähistab ringi kuju elutsüklit, mis vanemaealiste jaoks on ülimalt oluline teema. Mandala valmistamine on endassesüüviv, meditatiivne ja rahustav tegevus, mis toetab enesega rahulolu. Kujundid võivad olla lihtsad nagu märklaud või keerulised nagu keskaegsete kirikute vitraažid, mis teeb mandala joonistamise kasutatavaks nii kõrge kui madala toimetulekuga isikute puhul.
Ringiga tekkivad seosed annavad võimaluse rühmas osalejate sisemaailmaga tutvuda ning nende toimetulekut hinnata. Kas ringiga või värvide abil loodud mustriga tekivad seosed? Kas kujutlusvõime ammutab inspiratsiooni tavaelu objektidest? Kas aja jooksul tekib muutusi selles, kuidas ring ja seda ümbritsev ala on täidetud? Kuivõrd teadlik on osaleja lehel olevast kujundist? Kas seda on ignoreeritud või on see kompositsiooni kaasatud? Seda projekti võib perioodiliselt korrata, et hinnata asetleidnud muutusi, näiteks ruumitajus ja teadlikkuses.
Osalejatele antakse paberileht, mille keskele on musta viltpliiatsiga joonistatud ring, ja julgustatakse mõtlema, mida see ring võiks esindada. Kõigilt rühma liikmetelt küsitakse nende mõtete kohta. Osalejate ülesandeks on võib olla muuta oma ring konkreetseks objektiks või mitte midagi konkreetset kujutavaks mustriks. Tähelepanu juhitakse ka sellele, et ring loob "seespool" ja "väljaspool" oleva ala ning julgustatakse täitma kas ühte või mõlemaid alasid ja küsitakse, kuidas seeläbi muutub lehel kujutatud alade olemus.
Joonista nägu
Nägu on meie keha kõige kergemini äratuntav osa. Juba imikueas suuname tähelepanu oma hooldaja näole, mis on sünnipärane osa inimarengus. Näo joonistamine toob esile inimese emotsionaalseid muresid, impulsse, ärevust, konflikte, aga ka kognitiivseid ja füüsilisi tugevusi ja nõrkusi. Näiteks, silmade, nina ja suu ebanormaalne asetus näos viitavad probleemidele tunnetuses. Samas võivad probleemid joonistuses osutada ka mõtlemishäiretele, nii tunduvad dementsusega inimeste joonistused pigem kaootilised kui kummalised. Näo joonistust võib kasutada kognitiivse toimimise üle otsustamiseks mitmel tasandil. Seda võib osaliselt tõlgendada teema põhjal, aga joonistamise viis on sama oluline, paljastades emotsionaalsete, kognitiivsete ja vahel ka füüsiliste omaduste aspekte. Näiteks, nõrgad pliiatsijooned võivad viidata, et kunstitöö autor on pelglik, depressioonis või käsi, millega ta joonistas, on füüsiliselt nõrk. Dementsusega autorite puhul näitavad joonistused häireid orienteerumises, tunnetuses ja ruumist arusaamises. Näiteks, näojooned (silmad, nina, suu) võivad olla joonistatud näol valesse kohta, kokku kuhjatud või hoopis ära jäetud. Näo joonistamise harjutust võib korduvalt kasutada, et isiku dementsuse kulgu visuaalselt jälgida.
Inimkeha kontuur
Inimkeha on kergesti äratuntav vorm ning äratab mõtteid ja mälestusi inimestest, aga ka kehaimagoga seotud mõtteid. Valmisjoonistatud pildielementidega leht suunab madala toimetulekuga inimese visuaalselt tehtava ülesande juurde. Kasutades elemente, mis on materiaalsete vormide sümboolsed kujutised, saab osalejatele anda võimaluse loovalt otsustada, mida jalale või silmale juurde joonistada. Lisaks täidavad need sümbolid tühja lehe valge pinna ja vähendavad seeläbi kunstitöö alustamise ärevust. Keha kontuurid on kunstilise eneseväljenduse katalüsaatoriks neile, kellel on kognitiivsed häired. See ülesanne võimaldab ka hinnata kognitiivset toimetulekut. Kergema dementsusega patsiendid püsivad suurema tõenäosusega piirjoone sees, kasutades seda kui turvalist raamistikku. On võimalik, et kaugemale arenenud dementsusega osalejad ei tunne ära inimkeha kuju või joonistavad ja maalivad deformeerunud kehaosi.
Lõpeta pilt
Samamoodi nagu ettejoonistatud piirjoon, aitab ka paberilehel pooleldi alustatud pilt dementsusega isikul orienteeruda ja annab talle piisava raamistiku kunstitöö alustamiseks. Antud harjutuse puhul on kollaažkujund eelnevalt paberile kleebitud ja osaleja ülesandeks on jätkata selle maalimist pildiks. Harjutus toetub ideele, et inimesed märkavad kujundeid, mis on nende endi stiiliga sarnased ja nendest inspiratsiooni saades jätkavad kunstitööd.
MULTISENSOORNE STIMULATSIOON
Multisensoorsele stimulatsioonile järgnev kunstitegevus soodustab sageli tegevuse organiseeritust, motivatsiooni ja üldist entusiasmi. Muusika, materjalide tekstuuri ja lõhna liitmine loomingulisse tegevusse ergutab osalejate mälu ja emotsioone ning muudab visuaalse eneseväljenduse kergemaks. Multisensoorne töö võib toimuda järk-järgult, kulmineerudes visuaalse kunstitööga, aga samas võib ka kogu loominguline protsess toimuda multisensoorselt.
Muusikaga maalimine
Kunstilise tegevuse taustaks mängitakse sageli muusikat, mis annab terapeutidele võimaluse jälgida, milliseid muusikastiile erinevate projektidega sobitada. See võimaldab ka aru saada, kuidas kasutada muusikat soodustamaks kliendi suhtlemist terapeudiga, üksteisega ja oma kunstitööga ning uurida, kuidas saada kontakti osalejate erinevate mälestuste ja praeguse emotsionaalse seisundiga ning kuidas muusika võiks nende väljendamist soodustada või takistada.
Erinevad muusikastiilid inspireerivad osalejaid maalima erineval viisil. Pintslitõmbed, värvid, tähelepanu suunatus, suhtlus rühma liikmete vahel, mõtted, millele pilt rajaneb, vestlusteemad ja üldine meeleolu võivad kõik olla muusikast mõjutatud. On tõenäoline, et mida elavam on muusika, seda erksamaid värve kasutatakse, seda mängulisemad on kunstitööd üldiselt ja seda meeleolukam on suhe nii kunstimaterjalide kui teiste rühma liikmetega. Vastupidiselt, vaiksem muusika võib inspireerida enam enesessesüüvimist, vähem rühmaga suhtlemist ja üldiselt rahulikumat lähenemist maalimisele.
Värvidega tantsimine
Kaugelearenenud dementsusega isikud reageerivad enamasti kergesti muusikale, justkui keha ei unustaks kunagi kuidas tantsida. Kuid paljud ei ole enam piisavalt liikuvad, et tantsida nii nagu nad seda kunagi oskasid. Sellisel juhul tundub loomulikumana vaid käte ja jalgade kasutamine tantsuliigutusteks. Liikumine sisendab iseseisvuse tunnet. Käesolev harjutus toetub kontseptsioonile, kus tants on esindatud kahes dimensioonis. Muusikat kuulates kasutavad osalejad jalgade asemel oma käsi ja tupsutavad värvi sisse kastetud käsnaga paberil tantsumuusika rütmis. Paari minuti pärast tõstetakse paberileht edasi järgmise rühmaliikme ette, et „tantsupartnereid“ vahetada. Soovitav on, et iga osaleja kasutab enda esindamiseks erinevat värvi, kuna tegemist on ühistööna valmiva kunstitööga, millel rühma liikmed erinevate värvide poolt esindatuna "koos tantsivad". Osalejad suhtlevad üksteisega spetsiifilisel seltskondlikul moel, millest tekib huvitav dünaamika. See soodustab osalejate omavahelist suhtlemist ja tagab mitmesuguste võimete integratsiooni (maalimine, tantsimine ja muusika nautimine).
RÜHMATÖÖ
Maailmaga sideme säilitamine sõltub suuresti inimsuhetest ja võimest teistega kontakti säilitada. Kuna sõnaline suhtlemine väheneb, siis on dementsusega isikute sotsiaalne osalus tõkestatud. Ühisprojektina kunstitöö tegemine võimaldab osalejail üksteisega sõnadeta suhelda ja koostöökogemus julgustab valmiva töö üle arutlema. Osalejatel on võimalus kunstitegevuse protsessi kaudu säilitada ühendus selle väikese kogukonnaga.
Piltmosaiigi kokkupanek
Rühm koosneb indiviididest, kes on kokku tulnud, et moodustada ühtne tervik. Rühm ei ole oma liikmete summa ega ka suvaline indiviidide kogum. Iga rühma kooslus on unikaalne. Ükskõik millisel põhjusel rühm moodustatakse, osalejate tegevuses on oluline roll rühma dünaamikal. Iga liige osaleb talle ainuomasel moel ja igaühele mõjub see erinevalt, aga samas saadakse ka kollektiivne kogemus. Rühma piltmosaiigi kokkupanekut võib pidada rühmaosaluse metafooriks. Iga kild on vajalik, et luua ühispilt, kuid see realiseerub vaid siis, kui iga kild paigutub tervikusse teatud sobival moel. Ilma kildudeta ei ole tervikut ja kuigi iga kild võib ka üksi eksisteerida, ei omanda ta täielikku tähendust enne, kui on teiste mosaiigikildudega tervikpildiks kokku pandud.
Jagatud kunstitöö
Rühma kaasamine loomisprotsessi loob osalejatele võimaluse, et igaüks neist annab oma panuse kõigi teiste rühmaliikmete kunstitöösse. Iseseisvalt loominguliselt töötades saab iga rühmaliige jätta teiste kunstitöödesse oma isikupärase jälje, mis jääb meenutama rühmaliikmete koos töötamist. Lõpuks saab iga osaleja kaasa kunstitöö, mis ühendab endas rühma pingutused ja anded ning mille valmimisele on kõik rühmaliikmed kaasa aidanud. Lõpetatud kunstitöö võimaldab selle esmasautoril hoida oma valduses kõigi rühmaliikmete osaluse konkreetset sümbolit, mis tähistab ajaperioodi, mil nad koos töötasid.
Iga rühmaliige valib materjalid ja alustab oma vabal valikul loomingulist tegevust. Kui osaleja on oma kunstitööd teinud umbes 10 minutit, siis annab ta selle endast paremal olevale rühmakaaslasele, kes viimistleb kunstitööd edasi umbes sama aja jooksul ja nii edasi, kuni iga kunstitöö on saanud lisanduse igalt osalejalt. Esialgne autor, kes tööga alustas, võib valminud kunstitöö kaasa võtta, meenutamaks ühistööd ja iga liikme unikaalset panust sellesse.
KUNSTIAJALUGU
Kunstnike elud ja kunstiteosed võivad olla lõputu inspiratsiooni allikaks. Paljude kunstnike töid ja tööprotsessi saab kognitiivsete ja füüsiliste puuetega inimeste jaoks lihtsalt kohandada. Kunstnikest, nende tööst ja tööprotsessist rääkimisega saab huvi äratada ning osalejaid motiveerida ja suunata kui nad omi kunstitöid loovad. Selline lähenemine nõuab sageli töövahendite ja materjalide kohandamist kuulsate kunstnike „moel“ töötamiseks. See protsess võib osalejatele olla vägagi rahuldust pakkuv ja nauditav.
Jackson Pollack
Jackson Pollack oli abstraktne kunstnik, kes võttis kasutusele tegevusmaalimise. Kasutades ämbritäite kaupa värve, tekitas ta kujundeid metoodiliselt värvi suureformaadilisele lõuendile pritsides ja tilgutades. Tema loodud kujundid olid väga keerulised ja andsid edasi unikaalset visuaalset rütmi. Kasutades kitseneva suuavaga väikeseid pudeleid, imiteerivad osalejad tema tööd, keskendudes pudelist värvi väljapritsimise tegevusele. Traditsioonilises maalimistehnikas kasutatavate pintslite ja värvide kasutamine nõuab mitut etappi, mille käigus osaleja mõtteprotsessid võivad ekslema minna. Pudelid aga võimaldavad koheselt värvi kasutada, mis on osalejatele nii aistinguliselt meeldiv kui ka lihtsalt rakendatav. Nad saavad osaleda keerulises kunstiloome protsessis, mida kaasaegsed kunstnikud kasutavad. Seda tegevust võib täiendada väikese loenguga Jackson Pollacki elust ja loomingust, aga ka katkendiga mängufilmist Pollack, mis tema elu kirjeldab. Kuigi kõik need komponendid on üsna kasulikud ja stimuleerivad, piisab kunstitöö alustamiseks ka ainult tema tööde näidetega tutvumisest.
Henri Matisse
Henri Matisse oli oma viimastel eluaastatel voodihaige ja ei olnud võimeline enam molberti taga maalima. Siis hakkas ta
värvitud paberitest lõigatud kujunditest kollaaže looma. Need paberlõiked on suurepärased abstraktsed kompositsioonid joontest ja värvidest, mis dünaamiliselt liikumist ja vormi tabavad. Seerias Jazz kasutas ta kujundeid, mis meenutavad tsirkust, muinasjutte ja reisimist, ning näivad liikuvat džässiimprovisatsioonide rütmis.
Matisse’i poolt kasutatud protsessi kohandamine dementsusega isikutele aitab vormi ja värvide kombineerimise kaudu stimuleerida kujutlusvõimet. Kujundid võivad olla abstraktsed või kuju ja vorm võivad olla kombineeritud selliselt, et osavõtja jaoks tekib realistlikum, tähendust omav pilt. Soovi korral võib osaleja ise valida pildi tausta ja raami värvid. Kujundid peavad olema rühma jaoks eelnevalt välja lõigatud ja nende keerukus peab lähtuma rühma liikmete võimest nendega hakkama saada. Tähelepanu tuleb pöörata kompositsioonile, meeldiva positiivse ja negatiivse ruumi loomisele. Nende jaoks, kes pole võimelised sidusat kompositsiooni looma, peaksid kujundid ise ja nende paberile paigutamise tegevus pakkuma visuaalselt stimuleeriva ja meeldiva kogemuse. Kõrgema toimimise tasemega osalejatel peaks see loov ülesanne suurendama värvi- ja kompositsiooniteadlikkust, millest nad saavad lähtuda järgmisi kunstitöid tehes.
ŠABLOONID
Tühi paberileht võib igaühele meist heidutav tunduda, kuid keskmise või hilise dementsuse staadiumis isik võib lisaks mitte mõista, mida tal paberilehega teha tuleb. Tühja paberilehe asemel võib pakkuda paberi, millele on juba joonistatud teatud kujuga raam, kontuur või osaline pilt. See võib olla suureks abiks orienteerumisel ning annab struktuuri ja suuna kunstitöö alustamiseks.
Mandalad
Ringi ehk mandala joonistamine on viis kaootilist maailma organiseerida ja selles korda luua. See eraldab sisemise välisest ja siinse sealsest. Mandala on sanskritikeelne sõna, mis tähendab „püha keskus“. Tänapäeva psühholoogid ja kunstiterapeudid alates Carl Jungist (kes uskus, et see on teadvustamata mina kehastus) kasutavad mandalat keskendumise vahendina, mis aitab psühholoogiliselt lõõgastuda ja vaimsesse maailma süveneda. Kaudselt tähistab ringi kuju elutsüklit, mis vanemaealiste jaoks on ülimalt oluline teema. Mandala valmistamine on endassesüüviv, meditatiivne ja rahustav tegevus, mis toetab enesega rahulolu. Kujundid võivad olla lihtsad nagu märklaud või keerulised nagu keskaegsete kirikute vitraažid, mis teeb mandala joonistamise kasutatavaks nii kõrge kui madala toimetulekuga isikute puhul.
Ringiga tekkivad seosed annavad võimaluse rühmas osalejate sisemaailmaga tutvuda ning nende toimetulekut hinnata. Kas ringiga või värvide abil loodud mustriga tekivad seosed? Kas kujutlusvõime ammutab inspiratsiooni tavaelu objektidest? Kas aja jooksul tekib muutusi selles, kuidas ring ja seda ümbritsev ala on täidetud? Kuivõrd teadlik on osaleja lehel olevast kujundist? Kas seda on ignoreeritud või on see kompositsiooni kaasatud? Seda projekti võib perioodiliselt korrata, et hinnata asetleidnud muutusi, näiteks ruumitajus ja teadlikkuses.
Osalejatele antakse paberileht, mille keskele on musta viltpliiatsiga joonistatud ring, ja julgustatakse mõtlema, mida see ring võiks esindada. Kõigilt rühma liikmetelt küsitakse nende mõtete kohta. Osalejate ülesandeks on võib olla muuta oma ring konkreetseks objektiks või mitte midagi konkreetset kujutavaks mustriks. Tähelepanu juhitakse ka sellele, et ring loob "seespool" ja "väljaspool" oleva ala ning julgustatakse täitma kas ühte või mõlemaid alasid ja küsitakse, kuidas seeläbi muutub lehel kujutatud alade olemus.
Joonista nägu
Nägu on meie keha kõige kergemini äratuntav osa. Juba imikueas suuname tähelepanu oma hooldaja näole, mis on sünnipärane osa inimarengus. Näo joonistamine toob esile inimese emotsionaalseid muresid, impulsse, ärevust, konflikte, aga ka kognitiivseid ja füüsilisi tugevusi ja nõrkusi. Näiteks, silmade, nina ja suu ebanormaalne asetus näos viitavad probleemidele tunnetuses. Samas võivad probleemid joonistuses osutada ka mõtlemishäiretele, nii tunduvad dementsusega inimeste joonistused pigem kaootilised kui kummalised. Näo joonistust võib kasutada kognitiivse toimimise üle otsustamiseks mitmel tasandil. Seda võib osaliselt tõlgendada teema põhjal, aga joonistamise viis on sama oluline, paljastades emotsionaalsete, kognitiivsete ja vahel ka füüsiliste omaduste aspekte. Näiteks, nõrgad pliiatsijooned võivad viidata, et kunstitöö autor on pelglik, depressioonis või käsi, millega ta joonistas, on füüsiliselt nõrk. Dementsusega autorite puhul näitavad joonistused häireid orienteerumises, tunnetuses ja ruumist arusaamises. Näiteks, näojooned (silmad, nina, suu) võivad olla joonistatud näol valesse kohta, kokku kuhjatud või hoopis ära jäetud. Näo joonistamise harjutust võib korduvalt kasutada, et isiku dementsuse kulgu visuaalselt jälgida.
Inimkeha kontuur
Inimkeha on kergesti äratuntav vorm ning äratab mõtteid ja mälestusi inimestest, aga ka kehaimagoga seotud mõtteid. Valmisjoonistatud pildielementidega leht suunab madala toimetulekuga inimese visuaalselt tehtava ülesande juurde. Kasutades elemente, mis on materiaalsete vormide sümboolsed kujutised, saab osalejatele anda võimaluse loovalt otsustada, mida jalale või silmale juurde joonistada. Lisaks täidavad need sümbolid tühja lehe valge pinna ja vähendavad seeläbi kunstitöö alustamise ärevust. Keha kontuurid on kunstilise eneseväljenduse katalüsaatoriks neile, kellel on kognitiivsed häired. See ülesanne võimaldab ka hinnata kognitiivset toimetulekut. Kergema dementsusega patsiendid püsivad suurema tõenäosusega piirjoone sees, kasutades seda kui turvalist raamistikku. On võimalik, et kaugemale arenenud dementsusega osalejad ei tunne ära inimkeha kuju või joonistavad ja maalivad deformeerunud kehaosi.
Lõpeta pilt
Samamoodi nagu ettejoonistatud piirjoon, aitab ka paberilehel pooleldi alustatud pilt dementsusega isikul orienteeruda ja annab talle piisava raamistiku kunstitöö alustamiseks. Antud harjutuse puhul on kollaažkujund eelnevalt paberile kleebitud ja osaleja ülesandeks on jätkata selle maalimist pildiks. Harjutus toetub ideele, et inimesed märkavad kujundeid, mis on nende endi stiiliga sarnased ja nendest inspiratsiooni saades jätkavad kunstitööd.
MULTISENSOORNE STIMULATSIOON
Multisensoorsele stimulatsioonile järgnev kunstitegevus soodustab sageli tegevuse organiseeritust, motivatsiooni ja üldist entusiasmi. Muusika, materjalide tekstuuri ja lõhna liitmine loomingulisse tegevusse ergutab osalejate mälu ja emotsioone ning muudab visuaalse eneseväljenduse kergemaks. Multisensoorne töö võib toimuda järk-järgult, kulmineerudes visuaalse kunstitööga, aga samas võib ka kogu loominguline protsess toimuda multisensoorselt.
Muusikaga maalimine
Kunstilise tegevuse taustaks mängitakse sageli muusikat, mis annab terapeutidele võimaluse jälgida, milliseid muusikastiile erinevate projektidega sobitada. See võimaldab ka aru saada, kuidas kasutada muusikat soodustamaks kliendi suhtlemist terapeudiga, üksteisega ja oma kunstitööga ning uurida, kuidas saada kontakti osalejate erinevate mälestuste ja praeguse emotsionaalse seisundiga ning kuidas muusika võiks nende väljendamist soodustada või takistada.
Erinevad muusikastiilid inspireerivad osalejaid maalima erineval viisil. Pintslitõmbed, värvid, tähelepanu suunatus, suhtlus rühma liikmete vahel, mõtted, millele pilt rajaneb, vestlusteemad ja üldine meeleolu võivad kõik olla muusikast mõjutatud. On tõenäoline, et mida elavam on muusika, seda erksamaid värve kasutatakse, seda mängulisemad on kunstitööd üldiselt ja seda meeleolukam on suhe nii kunstimaterjalide kui teiste rühma liikmetega. Vastupidiselt, vaiksem muusika võib inspireerida enam enesessesüüvimist, vähem rühmaga suhtlemist ja üldiselt rahulikumat lähenemist maalimisele.
Värvidega tantsimine
Kaugelearenenud dementsusega isikud reageerivad enamasti kergesti muusikale, justkui keha ei unustaks kunagi kuidas tantsida. Kuid paljud ei ole enam piisavalt liikuvad, et tantsida nii nagu nad seda kunagi oskasid. Sellisel juhul tundub loomulikumana vaid käte ja jalgade kasutamine tantsuliigutusteks. Liikumine sisendab iseseisvuse tunnet. Käesolev harjutus toetub kontseptsioonile, kus tants on esindatud kahes dimensioonis. Muusikat kuulates kasutavad osalejad jalgade asemel oma käsi ja tupsutavad värvi sisse kastetud käsnaga paberil tantsumuusika rütmis. Paari minuti pärast tõstetakse paberileht edasi järgmise rühmaliikme ette, et „tantsupartnereid“ vahetada. Soovitav on, et iga osaleja kasutab enda esindamiseks erinevat värvi, kuna tegemist on ühistööna valmiva kunstitööga, millel rühma liikmed erinevate värvide poolt esindatuna "koos tantsivad". Osalejad suhtlevad üksteisega spetsiifilisel seltskondlikul moel, millest tekib huvitav dünaamika. See soodustab osalejate omavahelist suhtlemist ja tagab mitmesuguste võimete integratsiooni (maalimine, tantsimine ja muusika nautimine).
RÜHMATÖÖ
Maailmaga sideme säilitamine sõltub suuresti inimsuhetest ja võimest teistega kontakti säilitada. Kuna sõnaline suhtlemine väheneb, siis on dementsusega isikute sotsiaalne osalus tõkestatud. Ühisprojektina kunstitöö tegemine võimaldab osalejail üksteisega sõnadeta suhelda ja koostöökogemus julgustab valmiva töö üle arutlema. Osalejatel on võimalus kunstitegevuse protsessi kaudu säilitada ühendus selle väikese kogukonnaga.
Piltmosaiigi kokkupanek
Rühm koosneb indiviididest, kes on kokku tulnud, et moodustada ühtne tervik. Rühm ei ole oma liikmete summa ega ka suvaline indiviidide kogum. Iga rühma kooslus on unikaalne. Ükskõik millisel põhjusel rühm moodustatakse, osalejate tegevuses on oluline roll rühma dünaamikal. Iga liige osaleb talle ainuomasel moel ja igaühele mõjub see erinevalt, aga samas saadakse ka kollektiivne kogemus. Rühma piltmosaiigi kokkupanekut võib pidada rühmaosaluse metafooriks. Iga kild on vajalik, et luua ühispilt, kuid see realiseerub vaid siis, kui iga kild paigutub tervikusse teatud sobival moel. Ilma kildudeta ei ole tervikut ja kuigi iga kild võib ka üksi eksisteerida, ei omanda ta täielikku tähendust enne, kui on teiste mosaiigikildudega tervikpildiks kokku pandud.
Jagatud kunstitöö
Rühma kaasamine loomisprotsessi loob osalejatele võimaluse, et igaüks neist annab oma panuse kõigi teiste rühmaliikmete kunstitöösse. Iseseisvalt loominguliselt töötades saab iga rühmaliige jätta teiste kunstitöödesse oma isikupärase jälje, mis jääb meenutama rühmaliikmete koos töötamist. Lõpuks saab iga osaleja kaasa kunstitöö, mis ühendab endas rühma pingutused ja anded ning mille valmimisele on kõik rühmaliikmed kaasa aidanud. Lõpetatud kunstitöö võimaldab selle esmasautoril hoida oma valduses kõigi rühmaliikmete osaluse konkreetset sümbolit, mis tähistab ajaperioodi, mil nad koos töötasid.
Iga rühmaliige valib materjalid ja alustab oma vabal valikul loomingulist tegevust. Kui osaleja on oma kunstitööd teinud umbes 10 minutit, siis annab ta selle endast paremal olevale rühmakaaslasele, kes viimistleb kunstitööd edasi umbes sama aja jooksul ja nii edasi, kuni iga kunstitöö on saanud lisanduse igalt osalejalt. Esialgne autor, kes tööga alustas, võib valminud kunstitöö kaasa võtta, meenutamaks ühistööd ja iga liikme unikaalset panust sellesse.
KUNSTIAJALUGU
Kunstnike elud ja kunstiteosed võivad olla lõputu inspiratsiooni allikaks. Paljude kunstnike töid ja tööprotsessi saab kognitiivsete ja füüsiliste puuetega inimeste jaoks lihtsalt kohandada. Kunstnikest, nende tööst ja tööprotsessist rääkimisega saab huvi äratada ning osalejaid motiveerida ja suunata kui nad omi kunstitöid loovad. Selline lähenemine nõuab sageli töövahendite ja materjalide kohandamist kuulsate kunstnike „moel“ töötamiseks. See protsess võib osalejatele olla vägagi rahuldust pakkuv ja nauditav.
Jackson Pollack
Jackson Pollack oli abstraktne kunstnik, kes võttis kasutusele tegevusmaalimise. Kasutades ämbritäite kaupa värve, tekitas ta kujundeid metoodiliselt värvi suureformaadilisele lõuendile pritsides ja tilgutades. Tema loodud kujundid olid väga keerulised ja andsid edasi unikaalset visuaalset rütmi. Kasutades kitseneva suuavaga väikeseid pudeleid, imiteerivad osalejad tema tööd, keskendudes pudelist värvi väljapritsimise tegevusele. Traditsioonilises maalimistehnikas kasutatavate pintslite ja värvide kasutamine nõuab mitut etappi, mille käigus osaleja mõtteprotsessid võivad ekslema minna. Pudelid aga võimaldavad koheselt värvi kasutada, mis on osalejatele nii aistinguliselt meeldiv kui ka lihtsalt rakendatav. Nad saavad osaleda keerulises kunstiloome protsessis, mida kaasaegsed kunstnikud kasutavad. Seda tegevust võib täiendada väikese loenguga Jackson Pollacki elust ja loomingust, aga ka katkendiga mängufilmist Pollack, mis tema elu kirjeldab. Kuigi kõik need komponendid on üsna kasulikud ja stimuleerivad, piisab kunstitöö alustamiseks ka ainult tema tööde näidetega tutvumisest.
Henri Matisse
Henri Matisse oli oma viimastel eluaastatel voodihaige ja ei olnud võimeline enam molberti taga maalima. Siis hakkas ta
värvitud paberitest lõigatud kujunditest kollaaže looma. Need paberlõiked on suurepärased abstraktsed kompositsioonid joontest ja värvidest, mis dünaamiliselt liikumist ja vormi tabavad. Seerias Jazz kasutas ta kujundeid, mis meenutavad tsirkust, muinasjutte ja reisimist, ning näivad liikuvat džässiimprovisatsioonide rütmis.
Matisse’i poolt kasutatud protsessi kohandamine dementsusega isikutele aitab vormi ja värvide kombineerimise kaudu stimuleerida kujutlusvõimet. Kujundid võivad olla abstraktsed või kuju ja vorm võivad olla kombineeritud selliselt, et osavõtja jaoks tekib realistlikum, tähendust omav pilt. Soovi korral võib osaleja ise valida pildi tausta ja raami värvid. Kujundid peavad olema rühma jaoks eelnevalt välja lõigatud ja nende keerukus peab lähtuma rühma liikmete võimest nendega hakkama saada. Tähelepanu tuleb pöörata kompositsioonile, meeldiva positiivse ja negatiivse ruumi loomisele. Nende jaoks, kes pole võimelised sidusat kompositsiooni looma, peaksid kujundid ise ja nende paberile paigutamise tegevus pakkuma visuaalselt stimuleeriva ja meeldiva kogemuse. Kõrgema toimimise tasemega osalejatel peaks see loov ülesanne suurendama värvi- ja kompositsiooniteadlikkust, millest nad saavad lähtuda järgmisi kunstitöid tehes.