Alzheimeri tõve kulg
Alzheimeri tõbi areneb igal haigestunul erinevalt, tegemist on astmeliselt progresseeruva ning pöördumatu aju haigusega. Haiguse sümptomite hulka kuuluvad mälu halvenemine kuni täieliku mälukaotuseni, arusaamise ja otsustusvõime kadumine, orienteerumisvõime halvenemine ja kadu ning keelekasutuse ning kõne halvenemine kuni selle täieliku kaotuseni. Lisanduvad isiksuse muutused, käitumishäired ning esineda võib ka segasusseisundit. Mõnel juhul kulgeb haigus kiiremini, see kehtib tavaliselt varasema algusega juhtudel, kui haiguse esmasümptomid ilmuvad enne 60-ndat eluaastat. Kui haigus algab kõrgemas eas, kulgeb see pikaldasemalt ja võib kesta kuni 20 aastat. Keskmiselt loetakse haiguse kestvuseks 7 aastat.
Alzheimeri tõve staadiumid (TÜ Kliinikum. Närvikliinik):
Esimeses staadiumis kaotavad haigestunud aegamisi oma vaimseid võimeid. Esinevad viited mälu halvenemisele ja kergekujulised meeleoluhäired. Väheneb spontaansus, esineb initsiatiivitust ja ettevõtlikkuse langust, reaktsiooniaeg pikeneb ja õppimisvõime väheneb. Isikud väldivad uusi situatsioone, eelistades tuttavaid olukordi ja ümbrust. Tavaliselt patsiendid eitavad oma üha süvenevat mäluhäiret.
Teises staadiumis saavad inimesed küll iseseisvalt hakkama lihtsamate igapäevatoimingutega, kuid keerulisemad ülesanded, näiteks maksude ja arvete maksmine ning keerulisemate roogade valmistamine, käivad juba üle jõu. Inimesed unustavad üha rohkem. Kõne aeglustub ja otsustusvõime on langenud. Nad võivad poole lause pealt unustada, mida nad ütelda tahtsid. Vähenema hakkab ka võime emotsionaalseks sidemeks lähedase inimesega.
Kolmandas staadiumis on juba inimese puue ilmne. Lühiaegne mälu on muutunud väga halvaks, kuid kaugemad mälestused minevikust võivad olla veel vägagi selgelt meeles. Reisides võidakse eksida ning tihti unustatakse, kus parasjagu viibitakse. Inimesed ei tea enam kuupäevi ega orienteeru kella- ega aastaajas, võivad hakata välja mõtlema olematuid sõnu ja mitte ära tunda oma lähedasi ja sugulasi.
Neljandas staadiumis on haigus röövinud juba täielikult oma ohvri isiksuse. Selles staadiumis vajavad inimesed abi ja valvamist 24 tundi ööpäevas ning on täiesti sõltuvad hooldajast. Nad ei ole teadlikud oma ümbrusest ja eksivad ka korteri/elamispinna piires. Esineda võivad unehäired ja hallutsinatsioonid ning need omakorda võivad viia öisele uitamisele/hulkumisele. Selles staadiumis kaotavad patsiendid ka kontrolli oma põie ja päraku sulgurlihaste üle.
Viiendas, terminaalstaadiumis, kaotavad patsiendid võime närida ja neelata, nad muutuvad vastuvõtlikuks kopsupõletikele, nakkustele ja teistele haigustele. Esinevad probleemid hingamisega, eriti kui jäädakse täielikult voodihaigeks.
Alzheimeri tõbi areneb igal haigestunul erinevalt, tegemist on astmeliselt progresseeruva ning pöördumatu aju haigusega. Haiguse sümptomite hulka kuuluvad mälu halvenemine kuni täieliku mälukaotuseni, arusaamise ja otsustusvõime kadumine, orienteerumisvõime halvenemine ja kadu ning keelekasutuse ning kõne halvenemine kuni selle täieliku kaotuseni. Lisanduvad isiksuse muutused, käitumishäired ning esineda võib ka segasusseisundit. Mõnel juhul kulgeb haigus kiiremini, see kehtib tavaliselt varasema algusega juhtudel, kui haiguse esmasümptomid ilmuvad enne 60-ndat eluaastat. Kui haigus algab kõrgemas eas, kulgeb see pikaldasemalt ja võib kesta kuni 20 aastat. Keskmiselt loetakse haiguse kestvuseks 7 aastat.
Alzheimeri tõve staadiumid (TÜ Kliinikum. Närvikliinik):
Esimeses staadiumis kaotavad haigestunud aegamisi oma vaimseid võimeid. Esinevad viited mälu halvenemisele ja kergekujulised meeleoluhäired. Väheneb spontaansus, esineb initsiatiivitust ja ettevõtlikkuse langust, reaktsiooniaeg pikeneb ja õppimisvõime väheneb. Isikud väldivad uusi situatsioone, eelistades tuttavaid olukordi ja ümbrust. Tavaliselt patsiendid eitavad oma üha süvenevat mäluhäiret.
Teises staadiumis saavad inimesed küll iseseisvalt hakkama lihtsamate igapäevatoimingutega, kuid keerulisemad ülesanded, näiteks maksude ja arvete maksmine ning keerulisemate roogade valmistamine, käivad juba üle jõu. Inimesed unustavad üha rohkem. Kõne aeglustub ja otsustusvõime on langenud. Nad võivad poole lause pealt unustada, mida nad ütelda tahtsid. Vähenema hakkab ka võime emotsionaalseks sidemeks lähedase inimesega.
Kolmandas staadiumis on juba inimese puue ilmne. Lühiaegne mälu on muutunud väga halvaks, kuid kaugemad mälestused minevikust võivad olla veel vägagi selgelt meeles. Reisides võidakse eksida ning tihti unustatakse, kus parasjagu viibitakse. Inimesed ei tea enam kuupäevi ega orienteeru kella- ega aastaajas, võivad hakata välja mõtlema olematuid sõnu ja mitte ära tunda oma lähedasi ja sugulasi.
Neljandas staadiumis on haigus röövinud juba täielikult oma ohvri isiksuse. Selles staadiumis vajavad inimesed abi ja valvamist 24 tundi ööpäevas ning on täiesti sõltuvad hooldajast. Nad ei ole teadlikud oma ümbrusest ja eksivad ka korteri/elamispinna piires. Esineda võivad unehäired ja hallutsinatsioonid ning need omakorda võivad viia öisele uitamisele/hulkumisele. Selles staadiumis kaotavad patsiendid ka kontrolli oma põie ja päraku sulgurlihaste üle.
Viiendas, terminaalstaadiumis, kaotavad patsiendid võime närida ja neelata, nad muutuvad vastuvõtlikuks kopsupõletikele, nakkustele ja teistele haigustele. Esinevad probleemid hingamisega, eriti kui jäädakse täielikult voodihaigeks.