Loovteraapia mõiste ja sekkumistasandid
Eha Rüütel
Loomingulist eneseväljendust on rakendatud heaolu saavutamiseks kogu inimajaloo jooksul, alustades helide tekitamisest, millega edastati teateid ja suunati meeleolu, rituaalidest, kus eesmärgistatult ja lummavalt ühendati muusika, tantsu, draama, visuaalkunsti elemente, kuni tänapäevaste professionaalsete kunste kasutavate ravivõteteni. Loominguline eneseväljendus oma mitmekesiste võimaluste ja isikupäraste lähenemistega on loonud laia kultuurilise toetuspinna loovteraapiale, kus teraapiasuhe sisaldab lisaks kliendile ja terapeudile suhtlusmeediumine kunsti ja loomingulisi tegevusi.
Loovteraapia (creative arts therapies) on loovus- ja kunstipõhiste tehnikate psühhoteraapiline rakendamine, kus selgelt määratletud kliendi-terapeudi suhtes kasutatakse loomingulisi vahendeid ja kunstimeediaid kliendi tervislikust seisundist lähtuvate eesmärkide saavutamiseks. Loovteraapia hõlmab nelja eraldi määratletud spetsialiseerumissuunda: visuaalkunstiteraapia (art therapy), muusikateraapia (music therapy), draamateraapia (drama therapy) ning tantsu- ja liikumisteraapia (dance movement therapy). Eestis on mõisted loovteraapia ja kunstiteraapiad kasutusel sünonüümidena.
Loovteraapia/kunstiteraapiate õpet reguleerib Euroopas Kunstiteraapiate Hariduse Konsortsium ECArTE (European Consortium for Arts Therapies Education). Loovterapeudiks saab õppida Tallinna Ülikoolis kunstiteraapiate magistriõppes. Tallinna ülikool on ECArTE liige 2005. aastast.
Loovterapeut (creative arts therapist) on kunstiteraapiate magistriõppe või sellega võrdsustatud väljaõppe sooritanud spetsialist. Loovteraapia teenuseks võib olla visuaalkunstiteraapia, muusikateraapia, draamateraapia või tantsu- ja liikumisteraapia, sõltuvalt terapeudi ettevalmistusest võib erinevaid kunstimeediaid loovteraapias integreerida. Loovteraapia on psühhoteraapiline ravi, mida eeskätt rakendatakse vaimse tervise probleemide puhul, kuid kunsti kaudu töötamine loob lisavõimalusi laiendada psühhoteraapia rakendust inimestele, kellel on eneseväljenduse ja kõneraskused, ühendada psühhoteraapiline lähenemine teatud kitsama arengulise või toimetuleku funktsiooni arendamisega ning pakkuda eesmärgistatult toimetulekut toetavat loominguga täidetud kvaliteetset aega haigusperioodil või elu lõpul. Loovterapeut saab kasutada ka loomingulises tegevuses peituvat rekreatiivset ressurssi ja toetada loovteraapiliste tegevustega rahvatervise laiemaid eesmärke läbi tervise- ja sotsiaalsete programmide.
Lähtuvalt teraapia eesmärkidest valib loovterapeut sobiva sekkumise tasandi:
Kunste käsitletakse loovteraapias laias tähenduses “kunstid kõikidele”, “kunstid tervise heaks”. Kliendi kunstianne on sellises kontekstis ebaoluline. Lähtutakse veendumusest, et loovus on üldinimlik omadus. Teraapias julgustatakse loomingulist eneseväljendust, oma loovuse avastamist, tähelepanu on suunatud pigem loomingulisele protsessile kui produktile. Vestluse keskmes on see, kuidas kunstitöö valmis, kuidas seostub töö autoriga ning millist tähendust kogu protsess omab.
Alltoodud joonisel, mille baasidee pärineb Karkou'lt ja Sanderson'ilt (2006), on skemaatiliselt kujundatud loovus- ja kunstipõhisele sekkumisele toetuv teraapiline tegevus, kus terapeudi kunstialasest ja psühhoteraapia taustast lähtuvalt on suur variatiivsus rakendatavate meetodite osas. Ühiseks on kolmiksuhe: terapeut-klient-kunst. Kunst ja loominguline eneseväljendus on oluliseks teraapia komponendiks, terapeudi- kliendi suhtlus toimub kunsti kaudu. Vahel tuuakse eraldi välja kunstipsühhoteraapiad (loovpsühhoteraapia), et rõhutada töötamist vaid psühhoteraapilisel tasandil ning kuuluvust spetsiifilisse psühhoteraapia koolkonda. Väljapoole loovteraapiat jääb terve rida rühmaga läbiviidavaid ja individuaalseid tervistavaid loomingulisi tegevusi, millest joonisel on toodud teraapilised kunstid, kuid igasugune loominguline eneseväljendamine, osalus loomingulises protsessis või laiem kultuuriline osalus loomingu vaataja-kuulaja-lugejana, võib omada olulist heaolu ja elukvaliteeti toetavat mõju.
Eha Rüütel
Loomingulist eneseväljendust on rakendatud heaolu saavutamiseks kogu inimajaloo jooksul, alustades helide tekitamisest, millega edastati teateid ja suunati meeleolu, rituaalidest, kus eesmärgistatult ja lummavalt ühendati muusika, tantsu, draama, visuaalkunsti elemente, kuni tänapäevaste professionaalsete kunste kasutavate ravivõteteni. Loominguline eneseväljendus oma mitmekesiste võimaluste ja isikupäraste lähenemistega on loonud laia kultuurilise toetuspinna loovteraapiale, kus teraapiasuhe sisaldab lisaks kliendile ja terapeudile suhtlusmeediumine kunsti ja loomingulisi tegevusi.
Loovteraapia (creative arts therapies) on loovus- ja kunstipõhiste tehnikate psühhoteraapiline rakendamine, kus selgelt määratletud kliendi-terapeudi suhtes kasutatakse loomingulisi vahendeid ja kunstimeediaid kliendi tervislikust seisundist lähtuvate eesmärkide saavutamiseks. Loovteraapia hõlmab nelja eraldi määratletud spetsialiseerumissuunda: visuaalkunstiteraapia (art therapy), muusikateraapia (music therapy), draamateraapia (drama therapy) ning tantsu- ja liikumisteraapia (dance movement therapy). Eestis on mõisted loovteraapia ja kunstiteraapiad kasutusel sünonüümidena.
Loovteraapia/kunstiteraapiate õpet reguleerib Euroopas Kunstiteraapiate Hariduse Konsortsium ECArTE (European Consortium for Arts Therapies Education). Loovterapeudiks saab õppida Tallinna Ülikoolis kunstiteraapiate magistriõppes. Tallinna ülikool on ECArTE liige 2005. aastast.
Loovterapeut (creative arts therapist) on kunstiteraapiate magistriõppe või sellega võrdsustatud väljaõppe sooritanud spetsialist. Loovteraapia teenuseks võib olla visuaalkunstiteraapia, muusikateraapia, draamateraapia või tantsu- ja liikumisteraapia, sõltuvalt terapeudi ettevalmistusest võib erinevaid kunstimeediaid loovteraapias integreerida. Loovteraapia on psühhoteraapiline ravi, mida eeskätt rakendatakse vaimse tervise probleemide puhul, kuid kunsti kaudu töötamine loob lisavõimalusi laiendada psühhoteraapia rakendust inimestele, kellel on eneseväljenduse ja kõneraskused, ühendada psühhoteraapiline lähenemine teatud kitsama arengulise või toimetuleku funktsiooni arendamisega ning pakkuda eesmärgistatult toimetulekut toetavat loominguga täidetud kvaliteetset aega haigusperioodil või elu lõpul. Loovterapeut saab kasutada ka loomingulises tegevuses peituvat rekreatiivset ressurssi ja toetada loovteraapiliste tegevustega rahvatervise laiemaid eesmärke läbi tervise- ja sotsiaalsete programmide.
Lähtuvalt teraapia eesmärkidest valib loovterapeut sobiva sekkumise tasandi:
- Psühhoteraapiline tasand. Kunstipõhistele tehnikatele toetuv psühholoogilise sekkumise protsess, mis järgib psühhoteraapia teoreetilisi ja rakenduspõhimõtteid (näiteks psühhodünaamiline, humanistlik, kognitiiv-käitumuslik, pereteraapia, lahenduskeskne lähenemine). Psühhoteraapiline tasand on baasiks loovteraapia teistele sekkumistasanditele. Psühhoteraapilised eesmärgid on fookuses eeskätt vaimse tervise, isiksusliku kooskõla, emotsionaalse tasakaalu ja sotsiaalsete suhetega seotud probleemide puhul.
- Funktsionaalne tasand. Loovteraapias saab tegeleda ka spetsiifilise vaimse, füüsilise, emotsionaalse või käitumusliku funktsiooni arendamise, toetamise, taastamisega, nt tähelepanu, peenmotoorika, liikumisvõime, kehatunnetuse, kõne arendamine, mälu säilitamine/taastamine, õppimisvõime ja üldise arengu toetamine, toimetulekuoskuste omandamise toetamine eesmärgistatud loovteraapiliste tegevustega.
- Palliatiivne tasand. Loominguline tegevus ja kunstid on leevenduseks. Palliatiivse ravi peamiseks eesmärgiks on inimese ja tema lähedaste parim võimalik elukvaliteet. Palliatiivsel tasandil töötades integreeritakse teiste tasandite eesmärke ja töövõtteid spetsiifilises lohutust ja leevendust pakkuvas vormis.
- Rekreatiivne tasand. Tervisedenduslik, heaolule ja loovuse arendamisele suunatud loovteraapiliste võtete rakendamine, mis lähtub rahvatervise laiematest eesmärkidest ja salutogeensest (tervist toetavatele teguritele orienteeritud) lähenemisest. Näiteks avatud stuudio meetod, mis lähtub loomeprotsessi põhimõtetest ning rakendatakse positiivse loomingulise eneseteostuse kogemuse saamiseks. Siia kuuluvad ka loovus- ja enesearengurühmad, mis võivad sisaldada psühhoedukatiivset lähenemist. Rekreatiivse loomingulise tegevuse kombineerimine psühhoteraapilise lähenemisega sobib ka töös eakate ja dementsusega eakatega.
- Diagnostiline tasand. Looming kui tervisliku seisundi ja/või elusituatsiooni kvalitatiivne hindamisvahend. Kuna loovteraapia toimub kunsti ja loomingulist eneseväljendust kasutades, siis on kunstipõhised hindamisvahendid ja -tehnikad loovterapeudi igapäevased tööriistad, mis võimaldavad jälgida teraapiprotsessi kulgu, määratleda tulemust ja eesmärkide saavutamist. Üheks käepäraseks võtteks teraapiaprotsessi kirjeldamisel on võrrelda teraapias tehtud kunstitöid ning analüüsida kunstitööde ja kliendi loomingulise käitumise dünaamikat. Spetsiifiliste diagnostiliste instrumentide ja tehnikate kasutamine eeldab vastavat väljaõpet.
Kunste käsitletakse loovteraapias laias tähenduses “kunstid kõikidele”, “kunstid tervise heaks”. Kliendi kunstianne on sellises kontekstis ebaoluline. Lähtutakse veendumusest, et loovus on üldinimlik omadus. Teraapias julgustatakse loomingulist eneseväljendust, oma loovuse avastamist, tähelepanu on suunatud pigem loomingulisele protsessile kui produktile. Vestluse keskmes on see, kuidas kunstitöö valmis, kuidas seostub töö autoriga ning millist tähendust kogu protsess omab.
Alltoodud joonisel, mille baasidee pärineb Karkou'lt ja Sanderson'ilt (2006), on skemaatiliselt kujundatud loovus- ja kunstipõhisele sekkumisele toetuv teraapiline tegevus, kus terapeudi kunstialasest ja psühhoteraapia taustast lähtuvalt on suur variatiivsus rakendatavate meetodite osas. Ühiseks on kolmiksuhe: terapeut-klient-kunst. Kunst ja loominguline eneseväljendus on oluliseks teraapia komponendiks, terapeudi- kliendi suhtlus toimub kunsti kaudu. Vahel tuuakse eraldi välja kunstipsühhoteraapiad (loovpsühhoteraapia), et rõhutada töötamist vaid psühhoteraapilisel tasandil ning kuuluvust spetsiifilisse psühhoteraapia koolkonda. Väljapoole loovteraapiat jääb terve rida rühmaga läbiviidavaid ja individuaalseid tervistavaid loomingulisi tegevusi, millest joonisel on toodud teraapilised kunstid, kuid igasugune loominguline eneseväljendamine, osalus loomingulises protsessis või laiem kultuuriline osalus loomingu vaataja-kuulaja-lugejana, võib omada olulist heaolu ja elukvaliteeti toetavat mõju.