Praktilisi soovitusi tööks eakatega
Suhte loomine
Abrahams (2005) on öelnud, et kunstiteraapia tähendab esmajoones ja suures osas suhteid, igasugune kunstitegevus, mis teraapiaruumis aset leiab, toimub usaldusliku suhte raames.
Seega algab teraapiaprotsess suhte loomisest. Eakaid inimesi võrreldakse mõnikord lastega ja aeg-ajalt ka koheldakse lastena, kuid terapeut peab suhtuma eakatesse kui täiskasvanud inimestesse. Hooldusasutuses võivad eakad olla positsioonis, kus nad on küll kaotanud suure osa iseseisvusest, kuid mitte oma väärikust, elutarkust ja -kogemust, mis väärib lugupidamist. Empaatiline suhtlemine algab juba suhtlemise tasandi valikust. Suure osa ajast eakad hooldusasutuses kas istuvad või lamavad, töötajad toimetavad enamasti nende kohal kõrgudes. Kunstitegemise protsessis saab terapeut tulla kliendiga samale tasandile, kas istudes tema kõrvale või kummardudes, et suhelda kliendiga tema silmade kõrguselt. Eakatega töötades võib ka kükitada kliendi kõrvale (ka grupitöö puhul). See võimaldab terapeudil jääda tagaplaanile ja tuua fookusesse kliendi personaalne suhe oma loovtööga. See loob ka lähedase kontakti, millest võib olla abi, et paremini kuulda ja näha. Eakatega suheldes tuleb meeles pidada muutusi kognitiivsetes võimetes ja meeleelundite talituses. Eakas inimene ei pruugi vastata mitte sellepärast, et ei kuulnud küsimust, vaid sellepärast, et see oli esitatud liiga kiires tempos. Tuleks esitada üks küsimus (mõte) korraga ning anda aega vastata. Scogin (2000) soovitab eaka kliendi terviseprobleemidesse suhtuda kui väljakutsesse, mitte kui ületamatusse takistusse.
Alahinnata ei maksaks naeratuse tähtust. Naeratus võib kliendi jaoks tähendada rohkemgi, kui vaid seda, et terapeut on tema suhtes sõbralikult meelestatud. Baines (2011) on öelnud, et töötades dementsusega inimestega ei ole võimalik liiga sageli naeratada, sest naeratus on dementsusega inimese jaoks märk sellest, et maailm on rõõmus paik ja et kõik on hästi. Baines rõhutab, et positiivsete kujutiste toetamine negatiivseid mälestusi mitte alla surudes, vaid positiivse ja negatiivse vahele ühendust luues, võib negatiivse vähendamise kaudu toetada inimese heaolu olenemata tema terviseprobleemidest (Baines, 2011).
Kui tehakse grupitööd, siis tuleb leida võimalus suhelda iga grupiliikmega individuaalselt. Baines (2011) rõhutab, et selleks, et olla tõeliselt koos teise inimesega, tuleb olla tema ligidal ning mõnikord on vajalik ka teda puudutada.
Puudutus
Seamani (1982) järgi võib hooliv ja tundlik puudutus olla eriti terapeutiline just hooldusasutuses elavate klientide puhul. Puudutuse kaudu on võimalik edastada aktsepteerimist ja empaatiat, suurendada suhtlemist või rahustada segaduses olevaid või erutatud kliente ja aidata peatada segast kõnevoolu.
Hunter ja Struve (1998) toovad välja turvalise puudutuse positiivsed toimed:
Tähendus
Eakate puhul tuleb enne kunstitegemise alustamist anda eesseisvale tähendus. Tegevuse väärtustamise kaudu väärtustatakse ka klienti, kes selles tegevuses osaleb. Tuleb välja tuua, et iga inimene võib teha kunsti ning et kunst võib olla mitmesugune. Vajadusel võib tuua ka näiteid. Tuleb rõhutada, et midagi ei saa minna valesti. On oluline, et osalejad mõistavad, et nende kunstiöid võetakse tõsiselt ja et kunstitegemine on rõõmu pakkuv tegevus.
Ka kunstivahendite valikul tuleb mõelda materjali tähendusele ja vältida lastele mõeldud kunstivahendeid. Lastele kujundatud pliiatsikarbid, plastiliinid, voolimismassid jms võivad vanemaealises inimeses tekitada kahtluse, et teda koheldakse lapsena, ning sellest tulenevalt põhjustada vastuseisu tegevuses osalemisele (Kiseleva, 2007). Seetõttu on eriti oluline kasutada kvaliteetseid ning täiskasvanutele mõeldud materjale.
Abi kunstitöö tegemisel
Eakatel võib olla raskusi kunstitöö alustamisega, eriti juhul, kui tegemist on tundmatu materjali või tehnikaga. Siis on soovitav, et terapeut näitaks ette, kuidas materjali kasutada. Juhiseid tuleks anda ühekaupa ja jätta aega arusaamiseks.
Abraham (2005) soovitab kasutada näidistena tuntud kunstnike töid ning Baines (2011) väikeseid kujukesi, teokarpe, kivikesi jms, mis aitaksid kujutlusvõime tööle panna ja oma kunstitööd alustada. Sherwood (2010) soovitab juhul, kui klient väidab, et ta ei tea, mida teha, rääkida sellest, mida teised inimesed on teinud.
Terviseseisundi tõttu võivad eakad vajada abi kunstitöö tegemisel. Sel juhul võib terapeut pakkuda abi, nn „kolmandat kätt“, ulatades kliendile pintsli või värvi sobival hetkel või „päästes“ kunstitöö, kui värv hakkab voolama või skulptuur laiali vajuma (Kramer, 1986). Klienti tuleks kunstitöö tegemisel abistada siiski vaid nii palju, kui on hädavajalik. Botterill (2001) leiab, et kui kliendi eest liiga palju ära teha, siis see kogemus ei arenda teda sedavõrd, kui siis, kui ta teeb oma töö ise. Isiklik loovus ja tegutsemisjulgus aitab suurendada enesekindlust ja eneseväärtust, füüsiline tegevus hoiab keha liikuvana. Kliendi eest töö ära tegemise asemel võib pakkuda asjakohast tööriista või õpetada mõni kasulik töövõte.
Suhte loomine
Abrahams (2005) on öelnud, et kunstiteraapia tähendab esmajoones ja suures osas suhteid, igasugune kunstitegevus, mis teraapiaruumis aset leiab, toimub usaldusliku suhte raames.
Seega algab teraapiaprotsess suhte loomisest. Eakaid inimesi võrreldakse mõnikord lastega ja aeg-ajalt ka koheldakse lastena, kuid terapeut peab suhtuma eakatesse kui täiskasvanud inimestesse. Hooldusasutuses võivad eakad olla positsioonis, kus nad on küll kaotanud suure osa iseseisvusest, kuid mitte oma väärikust, elutarkust ja -kogemust, mis väärib lugupidamist. Empaatiline suhtlemine algab juba suhtlemise tasandi valikust. Suure osa ajast eakad hooldusasutuses kas istuvad või lamavad, töötajad toimetavad enamasti nende kohal kõrgudes. Kunstitegemise protsessis saab terapeut tulla kliendiga samale tasandile, kas istudes tema kõrvale või kummardudes, et suhelda kliendiga tema silmade kõrguselt. Eakatega töötades võib ka kükitada kliendi kõrvale (ka grupitöö puhul). See võimaldab terapeudil jääda tagaplaanile ja tuua fookusesse kliendi personaalne suhe oma loovtööga. See loob ka lähedase kontakti, millest võib olla abi, et paremini kuulda ja näha. Eakatega suheldes tuleb meeles pidada muutusi kognitiivsetes võimetes ja meeleelundite talituses. Eakas inimene ei pruugi vastata mitte sellepärast, et ei kuulnud küsimust, vaid sellepärast, et see oli esitatud liiga kiires tempos. Tuleks esitada üks küsimus (mõte) korraga ning anda aega vastata. Scogin (2000) soovitab eaka kliendi terviseprobleemidesse suhtuda kui väljakutsesse, mitte kui ületamatusse takistusse.
Alahinnata ei maksaks naeratuse tähtust. Naeratus võib kliendi jaoks tähendada rohkemgi, kui vaid seda, et terapeut on tema suhtes sõbralikult meelestatud. Baines (2011) on öelnud, et töötades dementsusega inimestega ei ole võimalik liiga sageli naeratada, sest naeratus on dementsusega inimese jaoks märk sellest, et maailm on rõõmus paik ja et kõik on hästi. Baines rõhutab, et positiivsete kujutiste toetamine negatiivseid mälestusi mitte alla surudes, vaid positiivse ja negatiivse vahele ühendust luues, võib negatiivse vähendamise kaudu toetada inimese heaolu olenemata tema terviseprobleemidest (Baines, 2011).
Kui tehakse grupitööd, siis tuleb leida võimalus suhelda iga grupiliikmega individuaalselt. Baines (2011) rõhutab, et selleks, et olla tõeliselt koos teise inimesega, tuleb olla tema ligidal ning mõnikord on vajalik ka teda puudutada.
Puudutus
Seamani (1982) järgi võib hooliv ja tundlik puudutus olla eriti terapeutiline just hooldusasutuses elavate klientide puhul. Puudutuse kaudu on võimalik edastada aktsepteerimist ja empaatiat, suurendada suhtlemist või rahustada segaduses olevaid või erutatud kliente ja aidata peatada segast kõnevoolu.
Hunter ja Struve (1998) toovad välja turvalise puudutuse positiivsed toimed:
- võimaldab reaalset või sümboolset kontakti;
- pakub hoolitsust;
- aitab tegeleda emotsioonidega. Puudutus võib kliendil võimaldada juurdepääsu teadvustamata emotsionaalsetele impulssidele, suurendades kliendi teadlikkust oma kehast ja sellega seotud tunnetest ning, pakkudes piisavalt turvalisust ja hoolimist, loob ka võimaluse emotsioonide väljendamiseks;
- pakub vaoshoitust, suutlikkust toime tulla oma emotsioonidega ning vähendab ärevust ja üksildust;
- taastab puudutuskontakti, mis on suhtluse oluline ja terve aspekt.
Tähendus
Eakate puhul tuleb enne kunstitegemise alustamist anda eesseisvale tähendus. Tegevuse väärtustamise kaudu väärtustatakse ka klienti, kes selles tegevuses osaleb. Tuleb välja tuua, et iga inimene võib teha kunsti ning et kunst võib olla mitmesugune. Vajadusel võib tuua ka näiteid. Tuleb rõhutada, et midagi ei saa minna valesti. On oluline, et osalejad mõistavad, et nende kunstiöid võetakse tõsiselt ja et kunstitegemine on rõõmu pakkuv tegevus.
Ka kunstivahendite valikul tuleb mõelda materjali tähendusele ja vältida lastele mõeldud kunstivahendeid. Lastele kujundatud pliiatsikarbid, plastiliinid, voolimismassid jms võivad vanemaealises inimeses tekitada kahtluse, et teda koheldakse lapsena, ning sellest tulenevalt põhjustada vastuseisu tegevuses osalemisele (Kiseleva, 2007). Seetõttu on eriti oluline kasutada kvaliteetseid ning täiskasvanutele mõeldud materjale.
Abi kunstitöö tegemisel
Eakatel võib olla raskusi kunstitöö alustamisega, eriti juhul, kui tegemist on tundmatu materjali või tehnikaga. Siis on soovitav, et terapeut näitaks ette, kuidas materjali kasutada. Juhiseid tuleks anda ühekaupa ja jätta aega arusaamiseks.
Abraham (2005) soovitab kasutada näidistena tuntud kunstnike töid ning Baines (2011) väikeseid kujukesi, teokarpe, kivikesi jms, mis aitaksid kujutlusvõime tööle panna ja oma kunstitööd alustada. Sherwood (2010) soovitab juhul, kui klient väidab, et ta ei tea, mida teha, rääkida sellest, mida teised inimesed on teinud.
Terviseseisundi tõttu võivad eakad vajada abi kunstitöö tegemisel. Sel juhul võib terapeut pakkuda abi, nn „kolmandat kätt“, ulatades kliendile pintsli või värvi sobival hetkel või „päästes“ kunstitöö, kui värv hakkab voolama või skulptuur laiali vajuma (Kramer, 1986). Klienti tuleks kunstitöö tegemisel abistada siiski vaid nii palju, kui on hädavajalik. Botterill (2001) leiab, et kui kliendi eest liiga palju ära teha, siis see kogemus ei arenda teda sedavõrd, kui siis, kui ta teeb oma töö ise. Isiklik loovus ja tegutsemisjulgus aitab suurendada enesekindlust ja eneseväärtust, füüsiline tegevus hoiab keha liikuvana. Kliendi eest töö ära tegemise asemel võib pakkuda asjakohast tööriista või õpetada mõni kasulik töövõte.