Dementsusega kaasnevad muutused hoolduse vaatenurgast
Mäluprobleemi tekkimisel ei tarvitse inimene seda kohe ise mõista, kuid saades aru, et midagi on viltu, püüab mäluhäireid kogev inimene oma probleemi ümbritsevate eest varjata nii kaua, kui võimalik. Nii leiab inimene endale erinevaid põhjendusi, miks ta mõnda asja ei mäleta, ei tea, kuhu ta oma asjad pani, miks päevad lähevad segamini. Selles olukorras on kiiresti kujunemas ka paranoilised ettekujutused vargustest. Vestluses võib tekkida kummalisi hüplemisi ühelt teemalt teisele. Inimesed võivad olla võimetud vestlema näiliselt lihtsatel teemadel, jõudes oma jutuga kummalistele radadele ja hämmastades asjast teadmatuid vestluskaaslasi. Dementsusega inimene, kelle mälu kättesaadavus on alanenud ja kes ei orienteeru tänases päevas, võib püüda kõigest jõust varjata tõsiasja, et ta ei mäleta inimest, kellega ta suhtleb või ei orienteeru teemas, millest jutt käib. Nii võib ta viisakalt vestluskaaslasele naeratades täie tõsidusega vastata näiliselt samal teemal, kuid täiesti kontekstiväliselt. Seda nimetatakse konfabuleerimiseks. Samas võivad dementsuse episoodid vahelduda adekvaatsete perioodidega ja seda pika aja kestel.
Kuna dementsuse puhul on probleeme just lähimäluga, võib inimene oma lapsepõlve, noorpõlveseiku ja tööelu hästi mäletada. Eakamad inimesed võivad innustuda kõigest, mis puudutab nende noorust ja ammumöödunud aegu. See on loomulik, sest kui tänased toimetused kipuvad ununema, on turvaline klammerduda tuttava külge. Nii võivad olla säilinud ka kunagised teadmised ja oskused näiteks aiandusest, käsitööst või mõnest muust armastatud või erialasest tegevusest. Peast võidakse teada laulusõnu või luuletusi.
On inimesi, kes hakkavad endale välja töötama mälu abistavaid süsteeme: varustatakse end meeldetuletavate lipikutega, üritatakse seada esemeid teatud korrapära või enda jaoks mõistetava loogika järgi. Oskuslikult vaadeldes võivad üksi elavat ja varase dementsuse all kannatavat inimest külastavad lähedased silmata märke, mis viitavad inimese püüule oma mäluprobleemidega toime tulla. Samuti võivad mäluhäiretest segaduses olevad inimesed hakata leidma ettekäändeid, et külalisi vältida, aga ka keelduda ise teisi külastamast. Selleks ei peeta paljuks ka tõredust suhtlemisel, mida teised asjaosalised kergesti halvaks iseloomuks võivad pidada. Nii ähvardab dementsusega inimest isolatsioon, mis paraku süvendab tema probleeme veelgi.
Dementsuse süvenedes lisanduvad teised kognitiivsed häired: inimene unustab, kuidas sooritada seni enesestmõistetavalt sujunud toiminguid. Probleeme tekib enesehoolduse ja toitumisega. Häired tekivad koha- ja ajatajus ja see muudab eluga toimetuleku aina raskemaks: unustatakse kodutee, toit tulele, veekraan lahti, triikraud voolu alla, kuidas kasutada söögiriistu jmt. Muutuda võib keelekasutus: varem korrektse keelekasutusega inimene võib tarvitada ebasündsaid väljendeid ja vastupidi. Dementsuse hiline staadium toob kaasa täieliku sõltuvuse hooldusest ja järelevalvest.
Dementsusega inimestel on sotsiaalsed ja muud inimlikud vajadused. Selleks, et mäluhäiretega inimene säilitaks võimalikult kaua oma sotsiaalsuse, on oluline kontrollida, kas tema kuulmine ja nägemine on piisavalt hea ja vajadusel pöörduda arsti poole. Ka hammaste seisukorda oleks mõistlik kontrollida, sest peale mõju eneseväärikusele, sõltub hammastest nii mälumisvõime kui kõne arusaadavus.
Dementsusega inimesega suhtlemisel on oluline usaldus, hea suhe temaga. Lihtsalt rääkimine ei tarvitse olla tulemuslik. Tuleb leida muid ideid, nt. mälestustöö, s.h. mälulaekad ehk kastid tuttavate asjadega: inimesed tunnevad ära asju puudutuse, kuulmise, nägemise järgi. Pered ei tohiks ära visata dementsusega inimesele olulisi esemeid, sest need võivad aidata hoida alal turvatunnet, näiteks fotod läbi elu. Oluline, et ei unustataks: inimese elul on tähendus.
Kontekstis pereliikmete reaktsioonidega haiguse progresseerumisele, jaotab Blondin (1988, tsit. Jenkins & Price 1996 järgi) Alzheimeri kulu kuueks staadiumiks:
Varane segadus (Early confusion)
Unustamine hakkab segama rutiine, tekivad keskendumis- ja uute asjade õppimise raskused. Siiski on „head päevad“ ülekaalus, võrreldes „halbade päevadega“. Kõrvalseisjatel on reeglina raske suhtuda toimuvasse empaatiaga. Pereliikmed reageerivad unustamisele ärritusega, inimest kannustatakse igapäevatoimingute kiiremale ja paremale täitmisele.
Hiline segadus (Late confusion)
Inimene eksib tuttavates paikades, lähimälu hakkab kaduma, unustatakse kokkulepitud kohtumisi, kaduma hakkab huvi
kogukonnas ja sotsiaalsetes süsteemides toimuva vastu. Tekivad raskused sisseostude tegemisel ja asjaajamistes. Inimene ise võib eitada probleemi olemasolu. Lähedased on frustreeritud ja tunnevad piinlikkust, avastades nt. maksmata arved vms. Tekivad vaidlused sündmuste toimumise ja aja suhtes, debatid selle üle, „kellel on õigus“.
Varane dementsus (Early dementia)
„Head päevad“ jäävad vähemusse. Tekivad toitumisprobleemid, sest söögiajad ununevad. Lähedaste nimed hakkavad meelest minema, eriti lastelaste ja sõprade nimed. Teatud järjestust nõudvad toimingud, nagu nt. toiduvalmistamine, muutuvad ülejõukäivaks. Võib esineda ekslemist, vajalikud sõnad ei meenu. Lähedased muutuvad aina enam murelikuks, võimalik, et hakatakse pidama järge inimese päevatoimingute üle.
Keskmine dementsus (Middle dementia)
Inimene vajab juhendamist. Hügieenitoimingutes on abi vajalik. Inimene võib väljendada mittemõistmist toimuva üle ka kõige lihtsamate toimingute kestel. Tekivad viha- ja hirmuhood. Une- ja ärkveloleku aeg võib muutuda. Pettumus võrdse partneri kadumise üle kasvab. Abikaasa hakkab end tundma aina enam mitte sõbra, vaid hooldaja või vangivalvurina. Lähedased tunnevad, et nende vabadus kaob.
Keskmine keskmine dementsus (Middle middle dementia)
Inimene vajab abi kõigis igapäevatoimingutes – sõnad ei haaku enam korralikult öeldu mõttega. Arsti külastused muutuvad keeruliseks: inimene ei suuda sõnastada oma vaevusi. Tekib uriini- ja vahel ka roojapidamatus. Kõne on moonutatud. Hooldaja rollis olevad inimesed on kurnatud ja tunnevad end olevat lõksus, ilma lootuseta sealt pääseda. Võib juhtuda, et dementsusega inimest ähvardatakse asutushooldusele saatmisega.
Hilise staadiumi dementsus (Late stage dementia)
Inimene vajab toitmist ja abi kõigis hügieenitoimingutes. Suhtleb mitteverbaalselt või ei suhtle üldse. Tekivad komplikatsioonid liikumisel. Lähedasi võib vallata kurbus ja lein inimese kui isiksuse kaotuse üle, samas ootus kergenduseks: perspektiivis kas asutushooldus või surm, mis vabastaks nad ülejõukäivast hooldaja rollist. Kogetakse süütundeid. Tehakse katseid saada inimesega kontakti, uurimaks, kas kunagi tuntud kallist inimesest on midagi veel säilinud.
Dementsusega inimestega peab tahtma töötada. Kui ei soovi, siis ära tee: sinust ei ole abi hoolealusele ja sa kahjustad ennast. Näiteks on tähtis kaose talumise võime. Kes dementsusega inimestega töötab, peab mõistma, et tema töösse on probleemid sisse programmeeritud.
Töös dementsusega inimestega valitseb põhimõte, et töötatakse nende ressurssidega, mis on inimesel veel olemas. Isegi kui tundub, et seda ei ole palju, võib alati otsida ja üllatavalt sageli ka leida viise kontakti saavutamiseks. Dementsusega inimese ressursid tuleb leida, aktiveerida ja tööprotsessi integreerida. Ressursside kasutamine võimaldab haigel olla iseseisvam, vähendada oma tegevusvõimetuse tunnet, tunnetada elu terviklikuna. Töötajate jaoks on see võimalus tegutseda motiveeritult, leida eesmärk, muuta töö sisukaks, suunatuks, huvitavaks.
Eristada võib kaht ressursside gruppi – ajendid ja tunded –, millele saab toetuda töös dementsusega eakatega:
1. Ajendid: lapsepõlves või hiljem õpitud normistik; ajalooline päritolu; tegevuse motiivid ja käivitajad; isiku väljakujunemine, tema enesekuvand, enesekontseptsioon;
2. Tunded: hetkel tunnetatu väljendamine; reaktsioon isikute ja ümbritseva suhtes, mis sageli on kombinatsioonis sisemaailmaga; vahetud spontaansed ja ilustamata väljendused, mis tihti seostuvad seesmiselt läbielatuga, väljendatud või tagasihoitud impulssidega ning on hooldajale unikaalseks ja usaldusväärseks kompassiks.
NB! Dementsust põdevad inimesed orienteeruvad oma isiklikes tunnetes, nagu abitus, viha, kurbus, rahulolu jne.
Thompson O’Maille (Thompson O’Maille & Kasayka, 2005) on välja töötanud palliatiivse tantsu- ja liikumisteraapilise meetodi, mille sisuks on kehatöö elu ja surma teemaga (MAT/DMT – mindful affective timalation dance/movement therapy). Olulist tähelepanu vajab selle meetodi taustafilosoofia, mis pärineb Kitwoodilt (1997). Kitwoodi (1997, tsit. Thompson O’Maille & Kasayka, 2005 järgi) isiksusekeskse hoolduse filosoofia rõhutab omavaheliste suhete tähtsust töös dementsusega inimestega: kõik osapooled peaksid olema vastastikuselt tähelepanelikud ja keskenduma igaühe individuaalsusele, olgu siis tegemist Alzheimeri tõbe põdeva inimese, professionaalse hooldustöötaja, pereliikme, administraatori või terapeudiga.
Isiksusekeskses hoolduses on kõik protsessi kaasatud osapooled üksteise suhtes mõjusalt avatud (affectively open). Kitwoodilt pärineb heade oskustega, elegantse professionaali kirjeldus, kes – vastupidiselt professionaalsele emotsionaalsele distantseeritusele – on suhtes dementsusega inimesega sobival viisil emotsionaalselt avatud, st. dementsusega inimesele isiksusena avatud, tema jaoks „kohal“ (Thompson O’Maille & Kasayka, 2005). Sel viisil toetab ja julgustab juuresolija dementsusega inimest suhtlema emotsionaalselt, väljendama oma tundeid, kaasa arvatud tähenduslikud, kuid tavapäraselt sageli blokeeritud teemad nagu elu lõpp, suremine, spirituaalsus jne.
Kitwoodilt pärineb ka eeltoodud meetodi nimetuses kasutatud termin „timalatsioon“ (timalation), mis tähistab meelte otsest kaasamist suhtesse, s.h. suhtesse dementsusega inimesega (Thompson O’Maille & Kasayka, 2005). Siin on tunne ülem tunnetusest/kognitsioonist (sensation predominates over cognition). Meelte kaasamise tulemuseks on tavaliselt stimulatsioon, vabanemine ja lõdvestus. Vastavalt sellele käsitlevad Thompson O’Maille ja Kasayka (2005) MAT/DMT raames liikumist kui turvalist ja stimuleerivat viisi dementsusega inimese meelte ja tunnete avamiseks. Nad väidavad, et MAT/DMT protsessis toimub terapeudi sekkumine selleks, et dementsusega inimene võiks tunnetada oma keha, väljendada aistinguid ja tundeid, et neid vabaks lasta, väljendada ja korrastada.
Sama eesmärki täidab ja sama mõju avaldab vaieldamatult iga kunstiliigi oskuslik teraapiline kasutamine töös dementsusega inimestega. Tähtis on teadlikkus dementsusega kaasnevast, dementsusega inimese vajaduste mõistmine ja soov töötada dementsusega inimestega.
Mäluprobleemi tekkimisel ei tarvitse inimene seda kohe ise mõista, kuid saades aru, et midagi on viltu, püüab mäluhäireid kogev inimene oma probleemi ümbritsevate eest varjata nii kaua, kui võimalik. Nii leiab inimene endale erinevaid põhjendusi, miks ta mõnda asja ei mäleta, ei tea, kuhu ta oma asjad pani, miks päevad lähevad segamini. Selles olukorras on kiiresti kujunemas ka paranoilised ettekujutused vargustest. Vestluses võib tekkida kummalisi hüplemisi ühelt teemalt teisele. Inimesed võivad olla võimetud vestlema näiliselt lihtsatel teemadel, jõudes oma jutuga kummalistele radadele ja hämmastades asjast teadmatuid vestluskaaslasi. Dementsusega inimene, kelle mälu kättesaadavus on alanenud ja kes ei orienteeru tänases päevas, võib püüda kõigest jõust varjata tõsiasja, et ta ei mäleta inimest, kellega ta suhtleb või ei orienteeru teemas, millest jutt käib. Nii võib ta viisakalt vestluskaaslasele naeratades täie tõsidusega vastata näiliselt samal teemal, kuid täiesti kontekstiväliselt. Seda nimetatakse konfabuleerimiseks. Samas võivad dementsuse episoodid vahelduda adekvaatsete perioodidega ja seda pika aja kestel.
Kuna dementsuse puhul on probleeme just lähimäluga, võib inimene oma lapsepõlve, noorpõlveseiku ja tööelu hästi mäletada. Eakamad inimesed võivad innustuda kõigest, mis puudutab nende noorust ja ammumöödunud aegu. See on loomulik, sest kui tänased toimetused kipuvad ununema, on turvaline klammerduda tuttava külge. Nii võivad olla säilinud ka kunagised teadmised ja oskused näiteks aiandusest, käsitööst või mõnest muust armastatud või erialasest tegevusest. Peast võidakse teada laulusõnu või luuletusi.
On inimesi, kes hakkavad endale välja töötama mälu abistavaid süsteeme: varustatakse end meeldetuletavate lipikutega, üritatakse seada esemeid teatud korrapära või enda jaoks mõistetava loogika järgi. Oskuslikult vaadeldes võivad üksi elavat ja varase dementsuse all kannatavat inimest külastavad lähedased silmata märke, mis viitavad inimese püüule oma mäluprobleemidega toime tulla. Samuti võivad mäluhäiretest segaduses olevad inimesed hakata leidma ettekäändeid, et külalisi vältida, aga ka keelduda ise teisi külastamast. Selleks ei peeta paljuks ka tõredust suhtlemisel, mida teised asjaosalised kergesti halvaks iseloomuks võivad pidada. Nii ähvardab dementsusega inimest isolatsioon, mis paraku süvendab tema probleeme veelgi.
Dementsuse süvenedes lisanduvad teised kognitiivsed häired: inimene unustab, kuidas sooritada seni enesestmõistetavalt sujunud toiminguid. Probleeme tekib enesehoolduse ja toitumisega. Häired tekivad koha- ja ajatajus ja see muudab eluga toimetuleku aina raskemaks: unustatakse kodutee, toit tulele, veekraan lahti, triikraud voolu alla, kuidas kasutada söögiriistu jmt. Muutuda võib keelekasutus: varem korrektse keelekasutusega inimene võib tarvitada ebasündsaid väljendeid ja vastupidi. Dementsuse hiline staadium toob kaasa täieliku sõltuvuse hooldusest ja järelevalvest.
Dementsusega inimestel on sotsiaalsed ja muud inimlikud vajadused. Selleks, et mäluhäiretega inimene säilitaks võimalikult kaua oma sotsiaalsuse, on oluline kontrollida, kas tema kuulmine ja nägemine on piisavalt hea ja vajadusel pöörduda arsti poole. Ka hammaste seisukorda oleks mõistlik kontrollida, sest peale mõju eneseväärikusele, sõltub hammastest nii mälumisvõime kui kõne arusaadavus.
Dementsusega inimesega suhtlemisel on oluline usaldus, hea suhe temaga. Lihtsalt rääkimine ei tarvitse olla tulemuslik. Tuleb leida muid ideid, nt. mälestustöö, s.h. mälulaekad ehk kastid tuttavate asjadega: inimesed tunnevad ära asju puudutuse, kuulmise, nägemise järgi. Pered ei tohiks ära visata dementsusega inimesele olulisi esemeid, sest need võivad aidata hoida alal turvatunnet, näiteks fotod läbi elu. Oluline, et ei unustataks: inimese elul on tähendus.
Kontekstis pereliikmete reaktsioonidega haiguse progresseerumisele, jaotab Blondin (1988, tsit. Jenkins & Price 1996 järgi) Alzheimeri kulu kuueks staadiumiks:
Varane segadus (Early confusion)
Unustamine hakkab segama rutiine, tekivad keskendumis- ja uute asjade õppimise raskused. Siiski on „head päevad“ ülekaalus, võrreldes „halbade päevadega“. Kõrvalseisjatel on reeglina raske suhtuda toimuvasse empaatiaga. Pereliikmed reageerivad unustamisele ärritusega, inimest kannustatakse igapäevatoimingute kiiremale ja paremale täitmisele.
Hiline segadus (Late confusion)
Inimene eksib tuttavates paikades, lähimälu hakkab kaduma, unustatakse kokkulepitud kohtumisi, kaduma hakkab huvi
kogukonnas ja sotsiaalsetes süsteemides toimuva vastu. Tekivad raskused sisseostude tegemisel ja asjaajamistes. Inimene ise võib eitada probleemi olemasolu. Lähedased on frustreeritud ja tunnevad piinlikkust, avastades nt. maksmata arved vms. Tekivad vaidlused sündmuste toimumise ja aja suhtes, debatid selle üle, „kellel on õigus“.
Varane dementsus (Early dementia)
„Head päevad“ jäävad vähemusse. Tekivad toitumisprobleemid, sest söögiajad ununevad. Lähedaste nimed hakkavad meelest minema, eriti lastelaste ja sõprade nimed. Teatud järjestust nõudvad toimingud, nagu nt. toiduvalmistamine, muutuvad ülejõukäivaks. Võib esineda ekslemist, vajalikud sõnad ei meenu. Lähedased muutuvad aina enam murelikuks, võimalik, et hakatakse pidama järge inimese päevatoimingute üle.
Keskmine dementsus (Middle dementia)
Inimene vajab juhendamist. Hügieenitoimingutes on abi vajalik. Inimene võib väljendada mittemõistmist toimuva üle ka kõige lihtsamate toimingute kestel. Tekivad viha- ja hirmuhood. Une- ja ärkveloleku aeg võib muutuda. Pettumus võrdse partneri kadumise üle kasvab. Abikaasa hakkab end tundma aina enam mitte sõbra, vaid hooldaja või vangivalvurina. Lähedased tunnevad, et nende vabadus kaob.
Keskmine keskmine dementsus (Middle middle dementia)
Inimene vajab abi kõigis igapäevatoimingutes – sõnad ei haaku enam korralikult öeldu mõttega. Arsti külastused muutuvad keeruliseks: inimene ei suuda sõnastada oma vaevusi. Tekib uriini- ja vahel ka roojapidamatus. Kõne on moonutatud. Hooldaja rollis olevad inimesed on kurnatud ja tunnevad end olevat lõksus, ilma lootuseta sealt pääseda. Võib juhtuda, et dementsusega inimest ähvardatakse asutushooldusele saatmisega.
Hilise staadiumi dementsus (Late stage dementia)
Inimene vajab toitmist ja abi kõigis hügieenitoimingutes. Suhtleb mitteverbaalselt või ei suhtle üldse. Tekivad komplikatsioonid liikumisel. Lähedasi võib vallata kurbus ja lein inimese kui isiksuse kaotuse üle, samas ootus kergenduseks: perspektiivis kas asutushooldus või surm, mis vabastaks nad ülejõukäivast hooldaja rollist. Kogetakse süütundeid. Tehakse katseid saada inimesega kontakti, uurimaks, kas kunagi tuntud kallist inimesest on midagi veel säilinud.
Dementsusega inimestega peab tahtma töötada. Kui ei soovi, siis ära tee: sinust ei ole abi hoolealusele ja sa kahjustad ennast. Näiteks on tähtis kaose talumise võime. Kes dementsusega inimestega töötab, peab mõistma, et tema töösse on probleemid sisse programmeeritud.
Töös dementsusega inimestega valitseb põhimõte, et töötatakse nende ressurssidega, mis on inimesel veel olemas. Isegi kui tundub, et seda ei ole palju, võib alati otsida ja üllatavalt sageli ka leida viise kontakti saavutamiseks. Dementsusega inimese ressursid tuleb leida, aktiveerida ja tööprotsessi integreerida. Ressursside kasutamine võimaldab haigel olla iseseisvam, vähendada oma tegevusvõimetuse tunnet, tunnetada elu terviklikuna. Töötajate jaoks on see võimalus tegutseda motiveeritult, leida eesmärk, muuta töö sisukaks, suunatuks, huvitavaks.
Eristada võib kaht ressursside gruppi – ajendid ja tunded –, millele saab toetuda töös dementsusega eakatega:
1. Ajendid: lapsepõlves või hiljem õpitud normistik; ajalooline päritolu; tegevuse motiivid ja käivitajad; isiku väljakujunemine, tema enesekuvand, enesekontseptsioon;
2. Tunded: hetkel tunnetatu väljendamine; reaktsioon isikute ja ümbritseva suhtes, mis sageli on kombinatsioonis sisemaailmaga; vahetud spontaansed ja ilustamata väljendused, mis tihti seostuvad seesmiselt läbielatuga, väljendatud või tagasihoitud impulssidega ning on hooldajale unikaalseks ja usaldusväärseks kompassiks.
NB! Dementsust põdevad inimesed orienteeruvad oma isiklikes tunnetes, nagu abitus, viha, kurbus, rahulolu jne.
Thompson O’Maille (Thompson O’Maille & Kasayka, 2005) on välja töötanud palliatiivse tantsu- ja liikumisteraapilise meetodi, mille sisuks on kehatöö elu ja surma teemaga (MAT/DMT – mindful affective timalation dance/movement therapy). Olulist tähelepanu vajab selle meetodi taustafilosoofia, mis pärineb Kitwoodilt (1997). Kitwoodi (1997, tsit. Thompson O’Maille & Kasayka, 2005 järgi) isiksusekeskse hoolduse filosoofia rõhutab omavaheliste suhete tähtsust töös dementsusega inimestega: kõik osapooled peaksid olema vastastikuselt tähelepanelikud ja keskenduma igaühe individuaalsusele, olgu siis tegemist Alzheimeri tõbe põdeva inimese, professionaalse hooldustöötaja, pereliikme, administraatori või terapeudiga.
Isiksusekeskses hoolduses on kõik protsessi kaasatud osapooled üksteise suhtes mõjusalt avatud (affectively open). Kitwoodilt pärineb heade oskustega, elegantse professionaali kirjeldus, kes – vastupidiselt professionaalsele emotsionaalsele distantseeritusele – on suhtes dementsusega inimesega sobival viisil emotsionaalselt avatud, st. dementsusega inimesele isiksusena avatud, tema jaoks „kohal“ (Thompson O’Maille & Kasayka, 2005). Sel viisil toetab ja julgustab juuresolija dementsusega inimest suhtlema emotsionaalselt, väljendama oma tundeid, kaasa arvatud tähenduslikud, kuid tavapäraselt sageli blokeeritud teemad nagu elu lõpp, suremine, spirituaalsus jne.
Kitwoodilt pärineb ka eeltoodud meetodi nimetuses kasutatud termin „timalatsioon“ (timalation), mis tähistab meelte otsest kaasamist suhtesse, s.h. suhtesse dementsusega inimesega (Thompson O’Maille & Kasayka, 2005). Siin on tunne ülem tunnetusest/kognitsioonist (sensation predominates over cognition). Meelte kaasamise tulemuseks on tavaliselt stimulatsioon, vabanemine ja lõdvestus. Vastavalt sellele käsitlevad Thompson O’Maille ja Kasayka (2005) MAT/DMT raames liikumist kui turvalist ja stimuleerivat viisi dementsusega inimese meelte ja tunnete avamiseks. Nad väidavad, et MAT/DMT protsessis toimub terapeudi sekkumine selleks, et dementsusega inimene võiks tunnetada oma keha, väljendada aistinguid ja tundeid, et neid vabaks lasta, väljendada ja korrastada.
Sama eesmärki täidab ja sama mõju avaldab vaieldamatult iga kunstiliigi oskuslik teraapiline kasutamine töös dementsusega inimestega. Tähtis on teadlikkus dementsusega kaasnevast, dementsusega inimese vajaduste mõistmine ja soov töötada dementsusega inimestega.