Savi kasutamine terapeutilises sekkumises
Savi kasutamisel eakate klientidega võib terapeutilise sekkumise puhul välja tuua kolm põhilist aspekti: spirituaalne, taktiilne ja käemotoorikat stimuleeriv. Sholt ja Garvon (2006) on leidnud, et savi on läbi ajaloo olnud paljudes kultuurides vahendiks, mille kaudu on väljendatud inimelu spirituaalset traditsiooni, inimese sidet vaimse ja materiaalse maailma vahel ning et samasugune side on kesksel kohal ka kunstiteraapias, kus kunstivahenditega representeeritakse inimese sisemaailma. Savi kui materjali taktiilsusest rääkides on uurijad rõhutanud savitööst saadavat intensiivset puudutuskogemust (Elbrecht, 2013; Šicková-Fabrici, 2010). Sageli kannatavad puudutuse defitsiidi all just eakad üksi elavad inimesed, aga ka hooldusasutuste elanikud (Duffy, 2002; Hunter & Struve, 1998), mistõttu savitöö on heaks võimaluseks kompenseerida puudutuse defitsiiti, mis võib põhjustada emotsionaalset võõrandumist ning viia depressioonini (Šicková-Fabrici, 2010). Juhul, kui tegemist on vahendatud puudutusega ehk puudutus leiab aset mõne objekti kasutamise kaudu, soovitavad Hunter ja Struve (1998), et terapeut võib esmalt puudutada selle objektiga ennast. See võimaldab kliendil puudutusekogemust esmalt ette kujutada ning alles seejärel otsustada, kas ta soovib sellest osa võtta. Selliselt saab delikaatselt käitumist suunata ja vähendada savitöös osalemisega seotud ärevust.
Vananedes muutuvad käte liigutused aeglasemaks, haardejõud väheneb. Igapäevaelu toimingutega hakkama saamine oleneb aga suuresti käte kasutamisest. Geriaatrilise rehabilitatsiooni patsientide uuring näitas, et käeline tegevus ning mõlema käe kasutamine stimuleerib ajupoolkerade tööd, toetab kognitiivseid võimeid, parandab silma-käe koordinatsiooni ja ruumitaju (Yaretsky & Levinson, 1996). Ravi- ja hooldusasutustes eakate klientidega läbiviidud uurimused on kinnitanud savitöö sobivust sellele sihtgrupile. Savitöö võimaldab sõrmeotste töö ja väikeste objektidega manipuleerimise kaudu treenida peenmotoorikat ja ka leevendada haigusega seotud sümptomeid, näiteks Parkinsoni tõve puhul võib regulaarne savitöö vähendada värinaid ja lihasjäikust (Elkis-Abuhoff, Goldblatt, Gaydos, & Corrato, 2008). Savitöö võimaldab ka vähendada ärevust, negatiivseid emotsioone ja stressi (Doric-Henry, 2004; Goldblatt, Elkis-Abuhhoff, Gaydos, & Napoli, 2010) ning tõsta enesehinnangut (Doric-Henry, 2004). Sealjuures hooldekodus dementsusega klientidega läbiviidud uurimuses selgus, et savitöö oli klientide hulgas populaarsem kui maalimine ja joonistamine (Waller, 2009). Abrahami (2005) järgi leiab dementsusega klientidel aset kehapiiride hägustumine ning terapeudi üheks ülesandeks on muu hulgas ka nende piiride selgitamine. Savitöö võib oma taktiilse iseloomu tõttu olla abiks kehapiiride tunnetamisel.
Mitmed aju-uuringud (Cohen, 2006; Kolb, Gibb, & Robinson, 2003; Kramer, Bherer, Colcombe, Dong, & Greenough, 2004) on näidanud, et õigetes tingimustes jätkab täiskasvanu aju ka inimese vananedes uute ajurakkude ja neutraalsete ühendusteede loomist (neurogeneesi), mis võimaldab ajul puuduvaid või kahjustatud funktsioone kompenseerida teistega ehk teisisõnu, inimese aju on plastiline. Nimetatud uuringute tulemused on olulised ka eakatele sobiva teraapilise sekkumise kavandamise seisukohast. Baines (2011) on rõhutanud, et vastavalt arusaamisele täiskasvanu aju plastilisusest on selge, et kunstiterapeudid peavad tegelema mitte ainult dementsusega inimeste psühholoogiliste probleemidega, vaid kavandama terapeutilisi tegevusi nii, et need stimuleeriksid ka ajutegevust.
Savi kasutamisel eakate klientidega võib terapeutilise sekkumise puhul välja tuua kolm põhilist aspekti: spirituaalne, taktiilne ja käemotoorikat stimuleeriv. Sholt ja Garvon (2006) on leidnud, et savi on läbi ajaloo olnud paljudes kultuurides vahendiks, mille kaudu on väljendatud inimelu spirituaalset traditsiooni, inimese sidet vaimse ja materiaalse maailma vahel ning et samasugune side on kesksel kohal ka kunstiteraapias, kus kunstivahenditega representeeritakse inimese sisemaailma. Savi kui materjali taktiilsusest rääkides on uurijad rõhutanud savitööst saadavat intensiivset puudutuskogemust (Elbrecht, 2013; Šicková-Fabrici, 2010). Sageli kannatavad puudutuse defitsiidi all just eakad üksi elavad inimesed, aga ka hooldusasutuste elanikud (Duffy, 2002; Hunter & Struve, 1998), mistõttu savitöö on heaks võimaluseks kompenseerida puudutuse defitsiiti, mis võib põhjustada emotsionaalset võõrandumist ning viia depressioonini (Šicková-Fabrici, 2010). Juhul, kui tegemist on vahendatud puudutusega ehk puudutus leiab aset mõne objekti kasutamise kaudu, soovitavad Hunter ja Struve (1998), et terapeut võib esmalt puudutada selle objektiga ennast. See võimaldab kliendil puudutusekogemust esmalt ette kujutada ning alles seejärel otsustada, kas ta soovib sellest osa võtta. Selliselt saab delikaatselt käitumist suunata ja vähendada savitöös osalemisega seotud ärevust.
Vananedes muutuvad käte liigutused aeglasemaks, haardejõud väheneb. Igapäevaelu toimingutega hakkama saamine oleneb aga suuresti käte kasutamisest. Geriaatrilise rehabilitatsiooni patsientide uuring näitas, et käeline tegevus ning mõlema käe kasutamine stimuleerib ajupoolkerade tööd, toetab kognitiivseid võimeid, parandab silma-käe koordinatsiooni ja ruumitaju (Yaretsky & Levinson, 1996). Ravi- ja hooldusasutustes eakate klientidega läbiviidud uurimused on kinnitanud savitöö sobivust sellele sihtgrupile. Savitöö võimaldab sõrmeotste töö ja väikeste objektidega manipuleerimise kaudu treenida peenmotoorikat ja ka leevendada haigusega seotud sümptomeid, näiteks Parkinsoni tõve puhul võib regulaarne savitöö vähendada värinaid ja lihasjäikust (Elkis-Abuhoff, Goldblatt, Gaydos, & Corrato, 2008). Savitöö võimaldab ka vähendada ärevust, negatiivseid emotsioone ja stressi (Doric-Henry, 2004; Goldblatt, Elkis-Abuhhoff, Gaydos, & Napoli, 2010) ning tõsta enesehinnangut (Doric-Henry, 2004). Sealjuures hooldekodus dementsusega klientidega läbiviidud uurimuses selgus, et savitöö oli klientide hulgas populaarsem kui maalimine ja joonistamine (Waller, 2009). Abrahami (2005) järgi leiab dementsusega klientidel aset kehapiiride hägustumine ning terapeudi üheks ülesandeks on muu hulgas ka nende piiride selgitamine. Savitöö võib oma taktiilse iseloomu tõttu olla abiks kehapiiride tunnetamisel.
Mitmed aju-uuringud (Cohen, 2006; Kolb, Gibb, & Robinson, 2003; Kramer, Bherer, Colcombe, Dong, & Greenough, 2004) on näidanud, et õigetes tingimustes jätkab täiskasvanu aju ka inimese vananedes uute ajurakkude ja neutraalsete ühendusteede loomist (neurogeneesi), mis võimaldab ajul puuduvaid või kahjustatud funktsioone kompenseerida teistega ehk teisisõnu, inimese aju on plastiline. Nimetatud uuringute tulemused on olulised ka eakatele sobiva teraapilise sekkumise kavandamise seisukohast. Baines (2011) on rõhutanud, et vastavalt arusaamisele täiskasvanu aju plastilisusest on selge, et kunstiterapeudid peavad tegelema mitte ainult dementsusega inimeste psühholoogiliste probleemidega, vaid kavandama terapeutilisi tegevusi nii, et need stimuleeriksid ka ajutegevust.